Orica-Scottist saab Mitchelton-Scott

Austraalias registreeritud profimeeskond Orica-Scott hakkab järgmisel aastal kandma nime Mitchelton-Scott.

2012. aastast seda meeskonda rahaliselt toetanud Orica otsustas järgmisel hooajal rattaspordi tippseltskonnast lahkuda ning meeskonna omanik Gerry Ryan otsustas puuduoleva raha tuua meeskonda oma veiniärist Mitchelton.

Uue peasponsori saabumisega muutub ka särgi põhivärv – senise sinise asendab must.

Vaata uut võistlusvormi siit:

Mihkel Räim: avastasin enda kohta uusi asju

Israel Cycling Academy rattur Mihkel Räim tunnistas portaalile cyclingnews.com antud intervjuus, et käesoleva hooajani ei pidanud ta end puhtaks sprinteriks.
“Teadsin, et võisin spurtides edukas olla olukorras, kui on mägi ja alles on jäänud 14-15 ratturit. Tänavu sain aga võite suurtes grupifinišites ja see oli mulle suureks üllatuseks,” tunnistas Räim. “Tahan oma sprindi kallal rohkem vaeva näha, et kiirem olla. Sel hooajal polnud sprint minu prioriteet. Mul olid munakivisõidud, klassikud ja ühepäevasõidud, kuid nüüd tundub, et suudan ka sprinti hästi teha.”

Räim pälvis oma saavutustega Israel Cycling Academy usalduse ja tema heaks hakati tööd tegema. “Mulle meeldis see, sest kutid hoolitsesid minu eest. Minu ülesanne oli lihtsalt grupis sõita ja kui seisma jäin, peatusid ka teised. Kaaslased tõid mulle vett ja kõike mida vaja. Teadsin aga, et viimased 200 meetrit pean üksinda hakkama saama ning kui ma ei võida, siis vean neid alt. See oli suur surve, kuid mulle meeldis see. Avastasin tänavu enda kohta uusi asju ja kui meeskond mind aitab, saan teha midagi suurt,” rääkis lõppenud hooajal kolm võitu kirja saanud Räim.

Võimalik, et 2018. aastal saab Räime näha Giro d’Italia stardis. Kuigi Saaremaalt pärit sportlane on kahel viimasel hooajal olnud Israel Cycling Academy edukaim rattur, ei saa ta oma kohas kindel olla. Esiteks paneb iga meeskond suurtuurile välja kaheksa ratturit. Israel Cycling Academys on üks koht broneeritud Iisraeli ratturile ja lisaks on tiimi tulnud mitu tasemel meest.

“Väiksena ei unistanud ma kunagi Girost. Ma ei tea, miks,” sõnas Räim. “Minu jaoks oli ainult Tour de France number üks. Kaks kuud tagasi mõtlesin, et kui Giro algab Iisraelis, siis on meil võimalus starti pääseda ning kui ma peaksin osutuma väljavalituks, siis oleks see midagi erilist. Hoian kaks jalga maapeal ja vaatame, kuidas kõik läheb.”

Cyclingnews.com tunnustas Kangertit

Jalgrattaportaal Cyclingnews reastas lõppeva aasta kõige paremad abimehed. Välja toodi kümme nime, kelle seas oli ka Astanas pedaaliv Tanel Kangert.

Abimehe töö jalgrattaspordis on üks raskemaid. Endast tuleb anda kõik, kuid au ja hiilguse pälvivad eelkõige need, kelle heaks tööd tehakse. Seega otsustas Cyclingnews tunnustada hooaja parimaid jalgrattureid, kes töökohustuste tõttu ajaleheartiklite pealkirjadesse tihti ei satu, vahendas Postimees.ee.

Peale Kangerti tuuakse aasta parimate abimeestena välja veel Wout Poels (Team Sky), Sébastien Reichenbach (FDJ), Jasper Stuyven (Trek-Segafredo), Damien Howson (Orica-BikeExchange), Maciej Bodnar (Tinkoff), Adam Hansen (Lotto Soudal), Gianluca Brambilla (Etixx-QuickStep), Diego Rosa (Astana) ja Michael Schär (BMC).

«Kui Vincenzo Nibali 2013. aastal Giro d’Italia võitis, oli eestlane Kangert mägedes tema põhiline abistaja. Seega ei olnud üllatus, et Nibali ja Astana ka sel aastal Kangertile sama ülesande andsid. Eriti pärast tema kahte etapivõitu ning üldarvestuse teist kohta Giro del Trentinol.

Kangert mängis teel Sant’Anna di Vinadiosse ülitähtsat rolli, aidates Nibalil Giro liidriks tõusta ning velotuur võita. Ilma Kangertita poleks Nibali tõenäoliselt sellega hakkama saanud. Järgmisel hooajal lähevad meeste teed lahku. Koostöö lõpetati rollide vahetamisega Abu Dhabi velotuuril, mis lõppes Kangerti üldvõiduga. See oli Nibali tänuavaldus Kangertile kahe Giro üldvõidu eest,» kirjutab Cyclingnews.

Kaks Iraani ja üks Kolumbia rattur jäid dopinguga vahele

Kolm profiratturit – kaks iraanlast ja üks kolumblane – on andnud positiivse dopinguproovi. Iraanlased jäid vahele mais toimunud Iraani velotuuril, kui nende organismist leiti testosterooni.

Tabriz Shahrdari meeskonnas pedaaliv Ahad Kazemi sai kokkuvõttes teise koha. See on 41-aastasele mehele teiseks positiivseks dopinguprooviks ja tõenäoliselt lõpetab ta nüüd karjääri.

Patustajate hulka kuulub ka Kazemi 37-aastane klubikaaslane Alireza Haqi (pildil), kes esindas Iraani tuuri ajal Hy Sport-Continental Cyclingut.

22-aastane Kolumbia rattur Mario Duque Paz, kes sõidab Vivo Team Grupo Oresy nime kandvas meeskonnas, andis testosterooni sisaldanud proovi Itaalias peetud Red Hook Criterium de Milanil.

Venemaa ja Poola ratturid jäi keelatud ainega vahele, kuid võistluskeeldu ei saanud

Juri Trofimov on üks neljast jalgratturist, kes andis keelatud ainet meldooniumit sisaldanud proovi, kuid ei saa võistluskeeldu. 23. veebruaril positiivse proovi andnud Venemaa sportlane jääb ilma Pariis-Nice’i velotuuri 7. etapi 52. ja Kataloonia tuuri avaetapi 104. kohast.

Tinkoffi meeskonnast Caja Rural-Seguros RGA-sse koliva Trofimovi kaasmaalaselt Sergei Šilovilt (Lokosphinx) võeti ära Vuelta Ciclista a La Rioja võidusõidu ning kahelt Poola pararatturilt märtsis peetud MM-i tulemused, sest ka nende organismist leiti palju kõneainet pälvinud meldooniumit.

Maailma Antidopinguagentuur andis nimetatud ratturitele armu, sest sel aastal keelatud ainete nimekirja lisatud ainet võis hooaja alguses organismist leida, kui seda tarvitati eelmise aasta lõpus.

Jaanuaris jäi meldooniumiga vahele Katjuša rattur Eduard Vorganov ja algselt määrati talle võistluskeeld, mis aga mais tühistati.

VIDEO: Itaalia vanahärra sõitis piduriteta ja lenkstangita jalgrattal käed lahti kuulsast mäest alla. Öösel

Jalgrattal kõikvõimalikke ekstreemsusi läbi teinud Giuliano Calore sai hakkama veel ühe pealtnäha uskumatuna näiva väljakutsega. Nimelt sõitis 77-aastane vitaalne vanahärra alla 2757 m kõrgusest Alpides asuvast Stelvio mäest nii, et tema istumise all olnud rattal puudusid pidurid ja lenkstang ning seetõttu polnud tal kätega kuskilt kinni hoida. Ürituse muutis eriliseks asjaolu, et hulljulge katse toimus öösel.

Katsumusest tehti ka dokumentaalfilm, mida saab raha eest vaadata. Tutvustavat treilerit saab vaadata allpool.

Calore on aga aastakümneid kõikvõimalikke ekstreemsusi katsetanud ja on mitme üritusega pääsenud Guinnessi rekordite raamatusse. Stelviost on Calore varemgi käed lahti sõitnud – 1986. aastal olid ta rattal aga toeks lenkstangid. Ka Stelviost üles sõites pole ta lenkstange puudutanud, ja ükskord kasutas ta vaid paremat jalga.

Steven Kalf vahetab Prantsusmaal klubi

Seni Prantsusmaa amatöörklubi Creuse Oxygene värvides sõitnud jalgrattur Steven Kalf liitus järgmiseks hooajaks UC Aubenas meeskonnaga.

Kalf ütles, et otsustas liituda uue tiimiga, kuna tal oli hooaja keskel jalavigastus, siis see rikkus suurema osa hooaja teisest poolest ja seetõttu oli raske teha tulemust, mis taganuks järgmiseks aastaks klubisse jäämise. Seetõttu peab ta leppima 3. divisjoni meeskonnaga, kirjutab saaremaasport.ee.

Samas oli Kalfil enda sõnul ka teisi võimalusi. „Paar klubi kirjutas ja nad olid huvitatud, aga mitte midagi kindlat,“ lausus ta. „Nüüd, kui Aubenase klubiga lepingu sõlmisin, siis kirjutas veel üks klubi, et on huvitatud, kuid kahjuks oli hilja juba.“

Järgmisel aastal tahab Kalf võita eliitkategooriaga võidusõite ja osaleda edukalt Eesti koondise värvides rahvusvahelistel võistlustel. „Kindlasti tahaks võita U-23 meistritiitli grupisõidus,“ märkis Kalf.

Kalf sõitis Creus Oxygene Gueret klubis kaks hooaega. „Klubi oli minu arengu jaoks sobiv,“ kinnitas ta. „Sai sõita palju kõrge tasemega võidusõite ja tänu sellele sain palju kogemusi Prantsusmaal sõites. Esimene aasta oli raske kohaneda eliitkategooria võidusõitudega ja seetõttu ei saanud võite kirja. Teisel aastal läks paremini hooaja esimene pool ja suutsin paar võitu kätte saada, aga kahjuks teine pool langes ära seoses vigastusega. Hooaeg lõppes ootamatult, kuna kukkusin treeningu käigus ja lõhkusin enda käe ära.“

Kolm mulki 2017. aastal Prantsusmaal amatöörileeris

Kolm Viljandi Rattaklubi Rattakooli kasvandikku sõidavad 2017. aastal võidu erinevates Prantsuse amatöörtiimides. Lepingu sõlmisid 22aastane Josten Vaidem, 21aastane Greg Hallop ja 19aastane Kristjan Johanson.

Kolmest kõige kogenum on Josten, kes praeguseks on Prantsusmaal sõitnud neli aastat – Mayenne, Aubenase ja Charvieu klubides. 2017. aastaks sõlmis noormees lepingu meeskonnaga Team Vulco-Vaulx en Velin.

Greg Hallop, kes sellel hooajal pedaalis Monaco klubi ridades, sõlmis lepingu Beltrax-CSD klubiga.

Kolmikust noorim on Kristjan Johanson, kes kaks viimast aastat on hooaja lõpuosas sõitnud Aubenase ja Saint Etienne klubide juures Viljandi vormiga. Tema sõlmis lepingu UC Aubenasega.

Viljandi Rattaklubi esitas poistele mõned küsimused:

Kuidas sul läks hooaeg 2016?
JOSTEN: Minu hooaega iseloomustasid mitmed tagasilöögid ja vigastused, nii enda poolt põhjustatud möödalaskmised kui ka lihtsalt halb õnn. Kevade lõpul-suve algul tõusin küll päris korralikku vormi, kuid suuresti jäi siiski tulemuste vormistamine ebaõnne taha. Mõned korralikud tulemused siiski sain kirja, millega ka ise rahule jäin.
GREG: Hooaeg oli minu jaoks väga kogemusterikas, kuna tegin esimese täishooaja Prantsusmaal. Võistluskarussell algas minu jaoks paljulubavalt, sest sain kuu ajaga juba võidu kätte, kuid edasi läks hooaeg üle kivide ja kändude ning tiim sõitis minu kondi jaoks ka liiga mägiseid sõite.
KRISTJAN: Mul kulges hooaeg nagu ameerika mägedel. Talvel tegin korraliku ettevalmistuse, kuid suurest tahtmisest tehtud vead päädisid ületreeninguga, mis lõi välja märtsis, olles koondisega võistlusturneel Belgias. See tingis mul poolteise kuu pikkuse säästurezhiimil oleku. Seejärel hakkasin maikuus juba jalgu alla saama, kui panin Saaremaal maoli, mille tulemusel sain peapõrutuse. Seda trotsides pidin ka oma gümnaasiumi lõpueksameid tegema, seejärel nagu sellest veel vähe “boonuseks” keset suve juunikuine põskkoopa põletik. Juulis sain tervise korda ning treenisin kõvasti, mille tulemusel saavutasin Prantsusmaa ajaks hooaja parima mineku, mis õnnestus seal ka tulemuseks vormida, hea hoog säilis oktoobri keskpaigani, kui tulin Eesti meistriks cyclocrossis.

Mis olid sinu paremad tulemused 2016. aastal?
JOSTEN: La Jean-Patrick Dubuisson velotuuri kolmandal etapil 4. koht ning paaril Elite Nationale sõidul top 10.
GREG: Criterium Souvenir-Nucera Nice võit, Classic Jean-Patrick Dubuisson esimesel etapil 10. koht.
KRISTJAN: GP de Pommiers en Forez võit, GP de Saint-Amour 5. koht, Eesti meister cyclocrossis ja Soudal Eesti karikavõit

Kuidas oma hooajaga rahule jäid?
JOSTEN: Suviste võidusõitudega võib küll osaliselt rahul olla, kuid terve hooajaga mitte. Tunnen, et potentsiaal jäi realiseerimata, seetõttu ka rahule ei jäänud terviklikult.
GREG: Hooaja algusega jäin väga rahule, aga märtsi keskel põetud haiguse järel enam korralikku minekut ei saavutanudki ning seetõttu ei saa kuidagi rahule jääda.
KRISTJAN: Aastaga tervikuna rahule ei jäänud seoses pool hooaega kimbutanud tagasilöökide tõttu, kuid samas leian ka positiivset, kui suve keskelt alates tulid uuesti jalad alla ning sain Prantsusmaale sõitma ning seal ka võidu võtsin. See vabastas mu pingetest ning seinale lisandus lisaks ka üks meistrisärk, seega kõige hullem ka polnud tulemuste poolest.

Greg ja Kristjan, teie suutsite Prantsusmaal võidu võtta. Kirjeldage lühidalt kuidas see tuli.
GREG: Criterium-Nucera võit tuli 5-liikmelise jooksikutegrupi sprindist. Pundist jooksu saime juba teisel ringil, kus minu taga olev tiimikaaslane Tom Armstrong hõikas enne kurvi, et mine ja võttis pundil hoo maha. Hiljem tuli ise üksi järgi ning ette tekkis viiene atrõõv, millega ka lõpuni ees panime. Võidu sepistamisel oligi suuresti abiks tiimikaaslane, sest tema aitas lõpus rünnakuid kokku tõmmata ning vedas mind ka finishiks lahti.
KRISTJAN: GP de Pommiers en Forez võit tuli väikse grupi finishist, 95km pikkusel sõidul sai 40ndal kilomeetril eest 15liikmeline jooksikute grupp. Kuna sõit oli igale ringile jääva küljetuule tõttu raske ja profiil lainetas ka üles-alla, püsis väike punt lõpuni koos vaatamata küljeka üritustele, Finish oli lisaks ka vastu tõusu, mis kõik mulle sobis.
Finishi ringil hakati tõusu all passima, kasutasin õige momendi ära ja ründasin kohe seitsmendalt possalt hooga ning sain vahe sisse ja võtsin kindla võidu. Treenerist isa sõnul oli see võit märgilise tähendusega, sest tuli Viljandi särgiga.

Räägi veidi oma uuest klubist?
JOSTEN: Team Mavic Vulco on klubi, millel on väga head kontaktid erinevate profiklubidega ja eriti just Cofidisega. Esmamulje klubist on väga hea ja iga päev tuleb juurde uut infot varustuse, laagrite jms. poole pealt. Novembri lõpus sõidan nädalaks klubi tutvumis- ja esitluslaagrisse, kus viiakse läbi ka erinevaid teste.
GREG: Beltrax CSD platseerub 50km kaugusel Pariisist, valdav osa klubi sõitjatest on just siledale maale keskendunud natuuriga, kuna klubi asub tasasemas regioonis. Kalender sisaldab seetõttu ka enamasti siledaid sõite, mis mulle sobib, kuid Prantsusmaa siledat ei saa kunagi ka alahinnata.
KRISTJAN: UC Aubenas on klubi, mis sõidab rohkem mägisemaid võidusõite, mis mulle väga istub ning kalender sisaldab üldiselt palju kõrgetasemelisi võidusõite. Klubis on sõitnud viimasel kümnendil palju erinevaid Eesti ja Läti poisse ning viljandlastest Mihkel Ronimois (2012-2013) ning Josten Vaidem (2015), põhimeeskonda kuulub 11 sõitjat.

Mis tingimustel klubis sõidad ja kuidas on kalender?
JOSTEN: Elama hakkan ühe perekonna juures, mis on kindlasti keelelise arengu mõttes väga hea, klubi tagab toitlustuse ning toidulisandite raha. Sõiduvahendiks saan ka maanteeratta – BMC ning lisaks eraldistardi ratta, Mavicu võistlusjooksud ja sõidukingad, lisaks veel ka kiiver ning kogu riidevarustus. Ühesõnaga tingimused on väga head! Vulcos hakkan saama veelgi tugevamaid võidusõite kui seni – kalendris asetsevad enamasti Elite Nationale võidusõidud. Hakkan sõitma ka DN1 Prantsuse karikaetappe ning kavas on ka mitmeid profisõite.
GREG: Klubi poolt on garanteeritud varustus, elamine ja võistlussöök, toitlustama pean ennast ise. Lisaks on klubis veel boonussüsteem ehk hea tulemuse korral makstakse sõitjatele teatud preemiat, vastavalt võistluse tasemele. Kalender sisaldab enamjaolt Prantsuse eliitamatööride ning kõikide kategooriate võidusõite pluss veel 2-4 1.2 kati profisõitu.
KRISTJAN: Klubi annab mulle elamise kohalikus hotellis, tagab toitlustuse, GIANT maanteeratta ja varustuse ning 55 starti alates veebruari lõpust. Sõidan esimese kati ja eliitamatööride sõite, kuid mitte kõiki, sest kuulun Eesti U23 põhimeeskonda ning vahepeal sõidan ka koondisega.

Räägi mõne sõnaga ka oma eesmärkidest 2017 aastal?
JOSTEN: Minu järgmise aasta eesmärgiks on kehtestada ennast Prantsuse eliitamatööride seas. Plaan on võtta võite, et jääda silma profiklubidele. Eesmärgiks on ka astuda samm edasi oma arengus ja seeläbi saavutada suurepäraseid tulemusi, mis viiksid lähiajal profilepinguni.
GREG: 2017. aastaks olen seadnud eesmärgi, et teha stabiilne hooaeg, õppida oma vigadest ning saada vähemalt 2 võitu.
KRISTJAN: Tuleb ettevalmistuses vigu vältida ja olla sellises minekus, et suudaks Prantsusmaal teha tulemusi ehk võita, millega saaks tagada endale koha mõnda farmtiimi. Koondise eest sõites tahaks koguda Eestile punkte, saamaks kutse näiteks Avenirile ning saavutada selline sõidvorm, et omaealiste maailma paremikuga suudaks konkureerida, mis omakorda võib avada juba uued uksed.

Liisi Rist pole kindel, kas jätkab tippspordis

Kolmapäeva õhtul toimus Tallinnas Eesti Jalgratturite Liidu pidulik hooaja lõpetamine. Muuhulgas autasustati ka 2016. aasta parimaid rattureid. Parimaks naisratturiks valiti Liisi Rist.

Kuigi olümpiapilet jäi käeulatusest välja, pakkus hooaeg 25-aastasele eestlannale väga palju häid emotsioone, vahendas ERR Sport.

„Emotsioonid on muidugi vägevad,” tõdes Rist intervjuus Vikerraadiole. “On uhke tunne olla Eesti parim naisrattur. Ma arvan, et stabiilselt hea hooaeg, minu senise karjääri üks parimaid.”

“Kaks võistlust, mis mul sellel aastal kananaha ihule tõid, olid kevadel sõidetud UCI kategooria võidusõit Iisraelis, kus ma olin mäefinišiga lõppenud sõidus kolmas ja Belgias, kui ma kohalikul võidusõidul lõpetasin teisena. Need on kindlasti kõige meeldejäävamad hetked.”

Kuidas sa üldiselt oma vormi hindasid sellel aastal? “Õppida on kindlati igast hooajast. Suve keskel oli rahulikum periood, natukene arutasime treeneriga, et Euroopa meistrivõistlustel olin võib-olla veidi üle taastunud. Seal oleks saanud natukene paremini esineda. Üldiselt arvan, et võib hooajaga väga rahul olla.”

“Mul on profileping laua peal, aga hetkel mõtlen, kas tippspordis jätkata,” sõnas Rist. “Kui ma vaatan pikemas plaanis, mida saaksin viie aasta pärast teha, siis sellised tingimused, nagu naiste rattaspordis täna on, ei motiveeri mind kõrgel tasemel jätkama.”

“Paljud naised on maailmas kindlasti alapalgalised, aga selle nimel tehakse tööd ja nähakse vaeva ning ma arvan, et kümne aasta pärast on olukord kindlasti palju parem.”

Esiplaanil Liisi Rist. Foto: Brian Petyt

Pruus langes Hiinas 23. kohale

Peeter Pruus (Rietumu – Delfin) langes Hiinas toimuva mitmepäevasõidu Tour of Taihu Lake (2.1) mägise lõpuga etapi järel kokkuvõttes 23. kohale.

Eile sõidetud mägise etapi võitis Cameron Bayly (Attaque Team Gusto). Pruus kaotas talle 1.26 ja sai 26. koha. Kokkuvõttes tõusis Bayly ka liidriks ja eestlane langes 23ndaks.

Tänane neljas etapp lõppes grupifinishiga, millest väljus võidukana itaallane Nicolas Marini (Nippo-Vini Fantini). Pruus ületas lõpujoone 90ndal positsioonil ja sai kirja võitjaga sama aja.

Kokkuvõttes on Bayly endiselt liider, Pruus on 23. kohal, kaotades talle 1.38.

Velotuuril on sõita veel kolm etappi.